Kaasaegses läänelikus ühiskonnas on tavaks mõelda demokraatiast, kui millegist, mis vabastab ja võrdsustab. Suurem osa meist on harjunud mõttega, et arvates välja mõned üksikud riigid, mida meedia maalib demokraatia vaenlastena – me elame dominantselt liberaalsete vaadetega maailmas. Meil on siiski võimalus valida meie juhte, avaldada arvamust nende pädevuse kohta ja võimalus vaadata, mis toimub meie läbipaistvas valitsuses. Kuid kas see siiski on nii ja kas me siiski mõistame, mida tähendab demokraatia ning mis on vajalik selleks, et see päriselt toimiks?

Jälgides meie ühiskonna kulgemist, selles toimuvaid majanduslike protsesse, meediat ning geo- ja lokaalpoliitikat, kerkivad mõned küsimused. “Kas me ei ela demokraatia illusioonis?” Ja kas demokraatia illusioonis elamine pole omamoodi irooniliselt demokraatlik? Esimene, tundeline vastus võib olla eitav, kuid peale sügavamaid vaatlusi, see vastus hakkab muutuma, kuid see ei ole kuidagi kurnav, masendav või viha äratav. Pigem omamoodi neutraalne ja loomulik. On küll mõistetav, kuidas selline küsimus võib tekitada kellegis segadust, ärevust või isegi viha, aga see mõte peaks tekitama just rohkem soovi arendada seda mõttekäiku ja vaadata, mis selle taga seisab? Keegi võib öelda, et idee nagu“Demokraatia illusioonis viibimine.” on naeruväärne või tühine, kuna idee demokraatia illusioonis elamisest ning selle teadlikust või teadmatust aktiivsest ülalpidamisest on juba oma loomult demokraatlik ning lükkab ennast ise ümber.

Selle mõtteavalduse eesmärk ei ole diskrediteerida meie valitsust või tühistada kõiki arenguid, mis on toimunud demokraatlikes riikides. Antud essee eesmärk on vaadata tänapäeva demokraatia kulgemist ja kuidas seda mõjutab kapitalism, meedia ja iga üks meist? Essee eesmärk ei ole otseselt probleemi püstitamine või lahenduse pakkumine, vaid ideeni jõudva mõttekäigu põhjendamine kui ka küsimuse “Kas me elame demokraatia illusioonis?” arendamine. Essee lõplik eesmärk on jagada veel ühte perspektiivi lääneliku maailmavaate, demokraatliku riigikorra ja inimese loomuse kohta.

Mis on demokraatia?

Demokraatia ehk rahva võim tuleneb iidse Kreeka sõnadest “demos”, mis tähendab rahvast ja “kratos”, mis tähendab võimu. Demokraatia on poliitiline valitsemissüsteem kus rahval või rahva poolt volitatud ametnikel on õigus luua seaduseid, langetada otsuseid ja rakendada legitiimset vägivalda.

Demokraatiat iseloomustavad järgmised omadused:

• Rahva enamus on ainus võimuallikas, mis austab vähemuse õigusi.
• Valitsusharude eraldamine ja kohaliku omavalitsuse olemasolu.
• Kodanikuühiskond – Kodanikel on õigus osaleda poliitikas ja avalikes valimistes.
• Opositsioon on legitiimne – Pluralism ja poliitilised erakonnad.
• Pühendumus õigusriigi põhimõtetele.
• Individuaalsete ja inimõiguste kaitsmine.

1. Becker & Dr. J.A. Raveloson. (2008, September). What is democracy? (Lk. 4-16) Hamburgi Ülikool.

Cambridge Dictionary. (n.d.). Democracy. Cambridge Dictionary. Retrieved April 6, 2023.

Peter, F. (2015). What is Democracy and What is its Raison d’être? Journal of the American Philosophical Association, 1(1), 5-24. 

Mis on illusioon?

Illusioon on asi või nähtus, mis petab meie meeli või aru jättes mulje, et on miski muu. Illusiooni võib defineerida kui arvamust või uskumust, mis ei ole tõene. Illusioonide sekka kuuluvad igasugu kaarditrikid; optilised illusioonid; hologrammid ja lood, mida räägivad petturid oma skeemide müümisel. Illusioonid võivad olla loomulikud ja ohutud, nagu näiteks optilised illusioonid, kus pildil on staatiline värvide või kujude kombinatsioon, mis näib silmale kui liikuv. Samuti võivad nad olla kellegi agenda edendamise tööristadeks ning mõjutada inimeste maailmavaateid ja kogemusi. Näideteks võib tuua radikaliseerunud sekte, kus karismaatilised liidrid sisestavad enda järgijatele absurdseid uskumusi või riigi propaganda, mis on olnud populaarseks meelsuste loomise riistaks alates industriaalsest revolutsioonist.

“Illusioon on määratletud kui “tõelise” sensoorse stiimuli vale esitus, st. tõlgendus, mis on vastuolus üldise kokkuleppega määratletud objektiivse “reaalsusega”. Illusioonid on erilised tajukogemused, mille puhul “tõelistest” välistest stiimulitest tulenev informatsioon põhjustab ebaõiget tajumist või vale muljet objektist või sündmusest, millest stimulatsioon pärineb.”

West, L. J. (2023). Illusion | Definition, Examples, & Facts. In Encyclopaedia Britannica.

Illusiooni iseloomustavad järgmised omadused:

• Tajutav ei ühti teiste meelte või mõõdetava teabega.
• Põhjustatud piiratud või eksliku kogemuse vältel.
• Kogemust on võimalik taasluua, vaatamata selle mitte-tõesusele.

Maailm on hierarhiline

Hierarhia on süsteem, milles inimesed või asjad on paigutatud erinevatele tasanditele või auastmetele vastavalt nende tähtsusele. Sotsiaalteadustes on hierarhia võimupositsioonide järjestus, mis on sageli seotud käsu- ja kontrolliahelaga. Mõiste on tuletatud kreeka sõnadest hieros (“püha”) ja archein (“reegel” või “kord”).

Britannica, T. E. (2023). Hierarhia | Definitsioon, tüübid ja näited. Encyclopaedia Britannicas.

Poliitiline hierarhia: hierarhilised süsteemid on oma olemuselt poliitilised. Maailmapoliitikas kihistavad, järjestavad ja korraldavad hierarhiad suhteid mitte ainult riikide, vaid ka teiste osalejate vahel ning sageli isegi erinevate osalejate segu ühes eristusstruktuuris.

Lake, D. A. ja Liu, F. (2020). Hierarhiad rahvusvahelistes suhetes. Oxfordi bibliograafiates. 

Sotsiaalne hierarhia: Sotsiaalsed hierarhiad on sotsiaalse korralduse süsteemid, milles indiviidid on paigutatud rühma staatuse järgi ja neil on erinev juurdepääs sotsiaalsetele ja materiaalsetele ressurssidele. Hierarhilises süsteemis kõrgemal seisvatele inimestele antakse tavaliselt suuremad privileegid ja staatus kui süsteemi madalamal tasemel ning neil on kõrgem sotsiaalse domineerimise orientatsioon.

Roth, Z. C. ja Rios, K. (2020). Sotsiaalsed hierarhiad. SpringerLinki viitetöökirjes.

Erinevus hierarhia ja toiduahela vahel domineerimise ja privileegide kontekstis: domineerimise hierarhia on sotsiaalne struktuur loomarühmas, kus teatud isendid on teiste üle domineerivad ja seetõttu on neil võimalik taotleda juurdepääsu parematele ressurssidele. toit, kaaslased, peavari ja muud ihaldusväärsed kaubad. See erineb aga toiduahelast, kus organismid on omavahel seotud toitumissuhete kaudu; üks organism sööb teist ellujäämiseks. Teisest küljest on domineerimise hierarhiad orgaanilisemad ja vähem formaalsed kui bürokraatlikud hierarhiad, võimaldades kindlaksmääratud rollides suuremat sujuvust ja suuremat paindlikkust hierarhilistes suhetes.

Barnett, V. (2019). Domineerimise teooria ajalugu. In SpringerLink Living Reference Work Entry. 

Esimene argument, mis toetab tänapäeva lääne demokraatia illusoorsuse teesi, kõlab järgnevalt: Me elame hierarhilises maailmas, kus kõik eksistentsis allub ja allutab. Ehk kõik, mis on olemas domineerib midagi ning samal ajal on domineeritud millegi muu poolt.

Hierarhiad esinevad kõikjal meie ümber. Organismide omavaheline ja koosmõju nende keskkonnaga moodustavad erinevad rühmitused, mida nimetatakse kontekstist sõltuvalt kas toiduahelaks või ökoloogiliseks hierarhiaks. Isegi elutu loodus on omal moel hierarhiline. Maavärinad, vulkaanipursked, metsatulekahjud ja orkaanid. Eluslooduses on hierarhiline redel kõige selgemini nähtav toiduahelate näitel, ilma milleta pole elu. Taimetoidulistel on omad astmed, millel nad paiknevad. Mõned kõrgemal, mõned madalamal. Samuti ka lihasööjate seas on esikohal värske tapmise armastajad, kelle taga paiknevad jääkide otsijad. Kui antud ahel laguneks, ei jääks ellu ei hundi- ega lambakari või mesilaste koloonia, mille tulemusena sureksime ka meie, kes me oleme nii võrdsed ja vabad meie väikeses ühiskondlikus mullis. Antud essees, me küll teadvustame toiduahelaid, kuid peamiselt keskendume sotsiaalsetel hierarhiatel kui ökoloogiliste hierarhiate kategoorial. Ka riikidel on oma ajaloo jooksul kujunenud välja erinevad hierarhiad, mida kutsutakse tööjaotuseks, mis omakorda meenutavad oma loomuselt toiduahelaid. Igal toiduahelal, ka demokraatlikul tööjaotusel, peavad olema stabiilsus kui ka lülide viljakus. See piirab vähearenenud isendite, haigete viljade ja viljatute lillede olemasolu ja mitmekesisuse.

Võtame näiteks selle sama iidse Kreeka, mis oli esimeseks toimivaks demokraatiaks, kuni ta enam ei toiminud. Sealses demokraatias said osaleda vaid kodanikud (polites), kelle hulka kuulusid ainult mehed. Võõramaalased (metikoi) olid küll vabad ja said osaleda majanduslikes tegevustes, kuid nagu ka naised ja orjad, ei saanud nad osaleda poliitilistes protsessides nagu avalik diskursus ja valimised.

Robinson, E. (2004). Ancient Greek Democracy and Its Study. History Compass. 

Robert K. Fleck, F. Andrew Hanssen (2019). Ancient Greece: Democracy and Autocracy. Oxford Academic.

Jättes välja sobimatud näited ahvide ja teiste loomaliikide kulul, me peame siiski tunnistama, et vaatamata sellele, kui usinalt me püüame luua sotsiaalset võrdsust (kus kohati, kuid mitte täiuslikult, me oleme olnud üpris edukad), keegi pole siiani tühistanud inimeste loomuliku individuaalset kalduvust mingite sotsiaalsete rollide poole, mis on omakorda struktuurilt hierarhilised. Alati keegi tõuseb juhtivale positsioonile ja selle tagajärjel, keegi satub alluvasse positsiooni. Tõestust sellele me saame jälgida kõikides valitsusviisides, ettevõtetesm ja ühiskondades, mis on siiani ajaloos esinenud. Iseenesest fakt, et meil eksisteerib ühiskondlik kord viitab sellele, et hierarhiad on meie jaoks loomulikud ning ka meie teadvustame neid läbi nende mõtestamise ja piiritlemise. Igas seltskonnas ja kollektiivis on juhtivat positsiooni omavad inimesed kui ka need, kes alluvad. Me näeme, kuidas sunniviisil või juhuslikult juhtivasse positsiooni sattuvad inimesed ei saa või ei taha tulla toime oma kohustustega ning taanduvad. Mille järel nende kohale kerkivad need, kes omavad vajalike iseloomujooni. Vaatamata sellele, et läbi ajaloo meie ühiskondlikud rollid on muutunud, lagunenud ja taassündinud, ei saa me neid täielikult tühistada, vaid kõigest moonutada ühes või teises suunas. Võttes näiteks naise rolli ja koha ühiskonnas. Kuigi naise roll ühiskonnas ja perekonnas on viimase sajandi jooksul muutunud, ei ole majapidamise ja kasvatamise kohustused kusagile kadunud, vaid jagunenud teiste rollide kohustusteks, kas mehe ja naise vahel perekonnas või õpetajate ja kasvatajate vahel laiemas ühiskonnas. 

Vaatluste järgi näib, et vaatamata meie ratsionaalsusele ja empaatiale, sotsiaalne hierarhilisus on siiski paratamatu. Seda paratamatust põhjendavad järgmised peatükid. Sellegi poolest, vaatamata meie liigi sotsiaalse hierarhilisuse paratamatust, seda saab mingi piirini võrdsustada ja demokratiseerida selle ülalpidamise meetmeid ning olemise tagajärgi. 

Individuaalne ja füsioloogiline ebavõrdsus

Ka individuaalsel tasemel meie omavahelised erinevused füsioloogilisel tasemel muudavad demokraatia ülalpidamise äärmiselt keeruliseks. Füsioloogilised ja biokeemilised erinevused meie ajudes mängivad suurt rolli sotsiaalsete hierarhiate kujunemisele ning seda, kuidas erinevaid rolle ja staatuseid saavutatakse, mis omakorda mõjutavad poliitilisi protsesse ning demokraatia valinud ühiskondade üldist kvaliteeti. Neid mõjutavad oluliselt subjektiivsed vastastikused hinnangud ja rühmade arusaamad, mida sageli värvivad indiviidide füsioloogilised ja biokeemilised erinevused. 

“Kasutades nüüdisaegseid tehisintellekti tehnikaid, leiame, et aju FC ennustab suurel määral inimese poliitilist orientatsiooni. Seni suurimas neuropoliitika uuringus leiame, et üheksast levinumast ülesandest ennustasid poliitilist kuuluvust kõige paremini premeerimise, otsimise ja empaatia ülesanded. Me loome võimsa poliitilise ideoloogia ennustaja, mis suurendab tavaliste sotsiaal-demograafiliste ennustajate kasutamist. Me tuvastame aju piirkonnad, mis on liberalismi ja konservatiivsuse ennustamisel kõige mõjukamad, võib-olla tuvastame poliitilise aju.” 

PNAS Nexus. (2022, May 23). Functional connectivity signatures of political ideology. Yang, S. E., Wilson, J. D., Lu, Z. L., & Cranmer, S. PNAS Nexus, 1(3), 1-11. 

“Kokku võttes on meie tulemused kooskõlas seisukohaga, et poliitiline orientatsioon peegeldab osaliselt individuaalseid erinevusi kognitiivse kontrolli ja eneseregulatsiooniga seotud üldise mehhanismi toimimises” 

(Amodio et al., 2007, lk 2). Amodio, D. M., Jost, J. T., Maser, S. L., & Yee, C. M. Nature Publishing. (2007). Neurocognitive correlates of liberalism and conservatism. 

Uuringus jõutakse järeldusele, et poliitiline orientatsioon peegeldab teatud määral individuaalseid erinevusi kognitiivse kontrolli ja eneseregulatsiooniga seotud üldise mehhanismi toimimises. Tugevamat konservatiivsust seostati väiksema neurokognitiivse tundlikkusega reageerimiskonfliktide suhtes, samas kui liberalismi seostati suurema neurokognitiivse tundlikkusega kognitiivsete konfliktide suhtes.

Science Advances, 9(5). (2023, February 1). Shared neural representations and temporal segmentation of political content predict ideological similarity. Bruin, D., Baar, J. M., Rodriguez, P. D., & HeldmanHall, O. 

The Journal of Neuropsychiatry and Clinical Neurosciences, 29(2). (2017). Toward a Neuroscience of Politics. Arciniegas, D. B., M.D., & Anderson, C. A., M.D. 

Näiteks on sotsiaalsetes hierarhiates domineerivatel inimestel sageli kõrgem testosterooni tase, mis väljendub läbi agressiooni, dominantsuse ja territoriaalsuse. Seda käitumist toetavad koordineeritud muutused füsioloogilistes süsteemides, sealhulgas hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste ja hüpotalamuse-hüpofüüsi-sugunäärmete telgedes. Sotsiaalsete hierarhiate aluseks olevatel füsioloogilistel ja biokeemilistel alustel märkimisväärne mõju sotsiaalsetele hierarhiatele, nende kujunemisele ja ülalpidamisele, mis omakorda avaldam mõju poliitilistele protsessidele. 

“Juhtide endogeenne testosteroon ja kortisool vastastikku mõjutasid oluliselt hierarhilist positsiooni: testosteroon ennustas positiivselt juhtide alluvate arvu, kuid ainult madala kortisoolisisaldusega juhtide seas” 

(Sherman et al., 2015, lk 3).

Uuringus jõuti järeldusele, et konkreetne neuroendokriinne profiil – madal kortisool ja kõrge testosteroonitase – võivad soodustada kõrgema või konkurentsivõimelisema staatuse saavutamist. See hormonaalne profiil võimaldab testosterooni seisundit edendavatel mõjudel toimida piiramatult, võimaldades inimestel saavutada organisatsiooni hierarhias kõrgema staatusega positsioone.

Sherman, G. D., Lerner, J. S., Josephs, R. A., Renshon, J., & Gross, J. J. (2015). The Interaction of Testosterone and Cortisol Is Associated with Attained Status in Male Executives. Journal of Personality and Social Psychology. 

Mazur, A., & Booth, A. (1998). Testosterone and dominance in men. Cambridge University Press. 

Domineerivad isikud, kes sageli saavutavad suurema rikkuse ja võimu, saavad oma ressursse poliitika mõjutamiseks kasutada. Lisaks lähedaste eelistuse tõttu need isikud loovad oma lähiringkonnale soodsamad (priviligeeritumad) tingimused ning panevad neid samuti võimupositsioonidesse. mis võib viia poliitilise võimu tasakaalustamatuseni. Sellel on küll lihtne loomne põhjendus, kuid viidates jälle meie suurele füsioloogilisele erinevusele, need lähedased, kes on priviligeerituse tõttu saanud võimupositsioonidele, ei pruugi nendes sugugi pädevad olla. Tagajärjena avaldades negatiivset mõju enda mõjusfääris olevatele inimestele ja ümbritsevale ühiskonnale. Selle stsenaariumi tulemuseks on poliitiline maastik, mis soosib ebaproportsionaalselt jõukate huve, õõnestades sellega võrdse esindatuse demokraatlikku ideaali.

“Üldiselt näitasid meie tulemused, et uudsed haridus- ja ametiredelid (välja arvatud sissetulekuredel) ennustavad olulist osa psühholoogilise heaolu dispersioonitasemetest, mis ei ole tingitud SES-i kanoonilistest objektiivsetest mõõdikutest (st sissetulek, haridus). , ja amet) või tavapärasele subjektiivse SES-i MacArthuri skaalale” 

(Navarro-Carrillo et al., 2020, lk 1). Navarro-Carrillo, G., Alonso-Ferres, M., Moya, M., & Valor-Segura, I. (2020). Socioeconomic Status and Psychological Well-Being: Revisiting the Role of Subjective Socioeconomic Status. Frontiers in Psychology, 11. 

“Uuringus 1 andsid arusaamad sotsiaalse klassi auastmest positiivse seose sotsiaalse klassi objektiivsete materiaalsete ressursi mõõtmiste ja enesehinnangu vahel”  

(Kraus & Park, 2014, lk 1).

“Uuringus 2 teatasid madalama klassi inimesed, kes said majandusliku mängu stsenaariumis väikese (võrreldes võrdse) osa majandusressurssidest, rohkem negatiivseid eneseteadlikke emotsioone – negatiivse enesehinnangu korrelatsiooni – võrreldes kõrgema klassi inimestega.” 

(Kraus & Park, 2014, lk 1). Kraus, M. W., & Park, J. W. (2014). The undervalued self: social class and self-evaluation. Frontiers in Psychology, 5. 

Uuringus jõuti järeldusele, et nii krooniline kui ka olukorraspetsiifiline arusaam majanduslikust seisundist mõjutab oluliselt enesehinnangut. Madalama sotsiaalse klassi taustaga inimestel on tavaliselt negatiivne enesehinnang, mis halveneb, kui neile tuletatakse meelde nende madalamat majanduslikku seisu.

See moonutus võib kahjustada demokraatlikku valitsemistava, poliitilist kaasatust ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Lisaks võib sotsiaalses hierarhias madalamate positsioonidega seotud stress viia kodanike poliitilise seotuse vähenemiseni. Need, kes on vähem jõukad, võivad tunda, et nende häält ei võeta kuulda või et arutletavad küsimused ei ühti nende huvidega. See pettumus võib kaasa tuua õiguste äravõtmise ja apaatia, mis vähendab valimistel osalemist ja muid poliitilise tegevuse vorme. Sellest ilmneb, et üksikisikute füsioloogilised ja biokeemilised erinevused mängivad sotsiaalse, poliitilise ja demokraatliku maastiku kujundamisel fundamendi rolli. Mille peale edasi ammenduvad keskkondlikud, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud, mis omakorda määravad indiviidi suutlikust ja huvitatust osaleda sotsiaalsetes tegevustes demokraatia ülalpidamises.

Kui me vaatame seda, mis toimub hetkel meie ümber ja meedias, siis näeme, et just nii meie olukord kulgebki. Suurettevõtted ja jõukad indiviidid langetavad otsuseid samal ajal kui majanduslikult nõrgemad inimesed üritavad enda eraeludega toime tulla ja leida viise, kuidas adapteeruda jõukate poolt tehtud otsuste ja tingimustega ilma, et neil oleks olnud üldse võimalus otsustada. Seda seepärast, et tingimused milles nad viibivad ei võimalda neil süveneda poliitikasse ja võtta sellest aktiivselt osa. Selleks tekib omakorda järjekordne küsimus. Kas see on demokraatia, kui rahval ei ole tingimusi, võimalusi või ressurssi, et mõjutada enda lokaalset poliitikat nii, et sellest oleks mingitki kasu neile?

Neuropsychology, 26(4). (2012). Authoritarianism, religious fundamentalism, and the human prefrontal cortex. Asp, E., Ramchandran, K., & Tranel, D., 414–421. 

Berns, G. S., Chappelow, J., Zink, C. F., Pagnoni, G., Martin-Skurski, M. E., & Richards, J. (2005). Neurobiological correlates of social conformity and independence during mental rotation. Biological Psychiatry, 58(3), 245-253.

Majanduslik ebavõrdsus

Vaadates meie praegust lääneliku kapitalistliku demokraatiat, siis näeme, et majanduslik ebavõrdsus ja klassidevaheline lõhe on suurem kui kunagi varem. Inflatsioon jätkub samal ajal kui palgad stagneeruvad või kasvavad ebaproportsionaalselt aeglaselt. Võim ja kapital kontsentreeruvad aina rohkem rikkama ja priviligeerituma klassi kätesse, samal ajal kui kodanikud peavad aina rohkem pingutama selleks, et mitte uppuda arvetesse ja võlgadesse. Võib väita, et üheks suureks põhjuseks, miks me ei ela kaugeltki demokraatlikus ühiskonnas on majanduslik lõhe, mis piirab suurema osa ühiskonnast osalema poliitikas ka väikesel skaalal. Puhtalt seepärast, et neil puuduvad selleks vajalikud ressursid. Mitte ainult otseselt majanduslikud nagu raha või võim, vaid ka kaudsed ressursid, mis tulenevad rahast ja elulisest mugavusest. Näiteks vabadus liigsest eksistentsiaalsest stressist ja võimalus tunda huvi avalikust elust. Kuigi majanduslik ebastabiilsus või otsene vaesus otseselt ei keela inimest hääletamast, poliitilised tegevused, nagu ka eneseteostus, kuuluvad Maslovi püramiidi tippu. Mistõttu võib väita, et majanduslikult ebastabiilses seisundis olevad inimesed ei näe hääletamist või poliitilistest tegevustest osa võtmist kui midagi prioriteetset.

Lisaks võib majanduslik ebavõrdsus kaasa tuua ka kodanike poliitilise kaasatuse vähenemise. Kui rikkus koondub väheste kätte, võivad need, kes on vähem jõukad, tunda, et nende häält ei võeta kuulda või et arutletavad küsimused ei ühti nende huvidega. See võib kaasa tuua õiguste äravõtmise ja rahutused. Ebavõrdsus võib häirida sotsiaalset ühtekuuluvust ja õõnestada usaldust demokraatlike institutsioonide vastu. Majandusliku lõhe kasvades kasvadad ka sotsiaalsed lõhed. See võib viia suurenenud polariseerumiseni, soodustades usaldamatuse ja pahameele keskkonda, mis võib demokraatlikke norme veelgi õõnestada.

Majandusliku ebavõrdsuse käsitlemine on demokraatiate säilitamiseks ülioluline. See hõlmab poliitika rakendamist, mille eesmärk on vähendada sissetulekute erinevusi ja tagada võrdne juurdepääs võimalustele. See nõuab ka jõupingutusi tagamaks, et poliitiline mõju ei koonduks liigselt väheste kätte.

Lierse, H., Sachweh, P. & Waitkus, N. (2022) Introduction: Wealth, Inequality and Redistribution in Capitalist Societies. Soc Just Res 35, 367–378.

Bagchi, S., Fagerstrom, M.J. Wealth inequality and democracy. Public Choice 197, 89–136 (2023). 

Gradstein, Mark; Milanovic, Branko; Ying, Yvonne. 2001. Democracy and Income Inequality : An Empirical Analysis. Policy Research Working Paper;No. 2561. © World Bank, Washington, DC. 

Haridus, haritus ja aktiivne osalus

Teine teesi sõnastus aitab meil seda mõista teisest küljest. “Toimiv demokraatia nõuab haridust, haritust ja aktiivset osalust.” Vaieldamatult, hairudsega inimeste arv maailmas on kõvasti kõrgem kui kunagi varem, mis on loomulikult positiivne nähtus. Kuid sellegi poolest peab tunnistama, et kiireneva arengu ja kapitalismiga kaasneva turu nõudluse dikteerimise tõttu, avalikult kättesaadava hariduse kvaliteet hakkab ajast maha jääma ning muutuma rigiidseks.

Alates industriaalsest revolutsioonist ja kapitalismi tulekust, haridustase kvaliteet hakkas küll kasvama, kuid ebaproportsionaalselt tulu tootvate tehnoloogiate arendamise suunas, jättes humanitaaria, kui vähem tulusa suuna, tagaplaanile. Süstemaatiliselt vähendades avalikult kättesaadava hariduse humanitaarteaduste osa. See on omakorda kiirendanud nii tehnoloogiate kui ka ühiskondade arengut, mistõttu individuaalsus hakkas aina rohkem esile kerkima ja hariduse kvaliteet, kui just ei hakanud langema, siis hakkas näiliselt samm sammu järel maha jääma ning rigiidseks muutuma.

Rääkides haridussüsteemi rigiidsusest peame me tunnistama, et haridussüsteem on suunatud rohkem kvaliteetsete ja sõnakuulekate tööliste kasvatamisele, kui kriitiliselt mõtlevatele ja ühiskonnaelus aktiivselt osalevate indiviidide poole. Seda enamjaolt alg- ja keskhariduse tasemel (perioodil kui inimene tegeleb aktiivselt eneseavastamisega) ja vähem kõrghariduse tasemel. Sellele viitab üksluine klassiruumipõhine lähenemine, kus õpilastelt nõutakse hea hinde saamiseks informatsiooni meelde jätmist ja kordamist. Kuigi suundade ja kallakutega avalikud koolid on veidi paindlikumad, kui keskmine avalik õppeasutus, siiski ka nende seas on näha pigem distsiplinaarset kui indiviidi arendavat funktsiooni. Seda võib märgata ka lasteaia, kooli, tehase ja vangla sarnasuses, kus kõik indiviidid on võrdsustatud, distsiplineeritud ja sunnitud toimima kindlate kellast-kellani raamide järgi.

Selles peitubki üks oluline põhjus, miks tänapäeva demokraatia on peamiselt illusoorne ja peagi lagunev. Humanitaarteadused keskenduvad ühiskonnal, selle uurimisel ja edendamisel. Humanitaarhariduse langusel on otsene mõju demokraatia kvaliteedile ja ülalpidamisele, mis omakorda mõjutab üldist elukvaliteeti. Kvaliteetne, mitmekesine haridus soodustab kodanike huvi ja aktiivsust poliitilises elus ja demokraatlike väärtuste ülalpidamises. Tulemusena, kui hariduse ja eriti humanitaarteaduste kvaliteet on madal, siis ka kodaniku panus demokraatliku ühiskonda on sedavõrd madalam.

Ka see, kuidas inimest haritakse ning milliseid teadmisi ja omadusi temas soositakse, mõjutab seda, kuidas inimene näeb ennast kui ühiskonna liiget. Kui haridussüsteem kasvatab töölisi, kelle peamisteks oskusteks on olla õigeaegselt kohal ja korrata seda, mida talle öeldi, siis ka tema käitumine poliitilises kontekstis hakkab suures osas seda kajastama. Kui inimene ei ole õpetatud mõtlema kriitiliselt, kasutama loogikat ja tundma huvi teda ümbritsevast ühiskonnast ja poliitikast, siis vaevalt ta hakkab arendama neid omadusi. Väljaarvatud mõned üksikud indiviidid. Kui kodanikel puudub haridus, et osaleda demokraatias kui ka arusaam, milleks seda teha, siis tema osalus hakkab olema minimaalne või halvemal juhul destruktiivne.

Korporatiivne eelistus

Demokraatlikus protsessis eeldatakse, et kodanike hääled on seadusandlike tulemuste peamine jõud. Siiski näitavad uuringud ja statistika, et ettevõtete lobitöö võib oluliselt mõjutada seaduste vastuvõtmist, mõnikord isegi siis, kui need seadused on rahvahääletustega vastuolus. Viimase nelja aastakümne jooksul on suurkorporatsioonid õppinud mängima Washingtoni mängu. Ettevõtted pühendavad nüüd poliitikale tohutult ressursse ning nende laiaulatuslikkus piirab aina rohkem demokraatliku poliitilise süsteemi suutlikkust.

“Mitme muutuja analüüs näitab, et majanduseliidil ja ärihuve esindavatel organiseeritud rühmadel on palju mahukamad mõjud USA valitsuse poliitikale, samal ajal kui tavakodanikel ja massilistel huvigruppidel on vähe või puuduv iseseisev mõju. Tulemused pakuvad olulist tuge majandusliku eliidi domineerimise teooriatele. Kallutatud pluralism, kuid mitte majoritaarse valimisdemokraatia või majoritaarse pluralismi teooriate jaoks.” 

Gilens, M., & Page, B. I. (2014). Testing Theories of American Politics: Elites, Interest Groups, and Average Citizens. Perspectives on Politics, Cambridge University Press Lk. 567 (1).

Ka uuringud näitavad, et lobitööga seaduseelnõud jõustatakse tõenäolisemalt kui seaduseelnõud, mille puhul lobitööd ei toimu. See viitab sellele, et ettevõtete lobitöö võib oluliselt suurendada uue seaduse vastuvõtmise või vana seaduse tühistamise tõenäosust. On olnud juhtumeid, kus vastu võetud õigusaktid on rahvahääletustega vastuolus. 

“Ilmselt ei lähe majoritaarse valimisdemokraatia teooriate keskmes olev mediaankodanik või “mediaanvalija” majanduseliidi ja organiseeritud huvirühmade vastu seismisel hästi.” 

Lisaks ei saa unustada, et suurettevõtetel nagu ka erakondadel on ligipääs rahastusele ja ekspertidele igasugu meediakampaaniate läbiviimiseks. See omakorda toob meid järgmise argumendi juurde.

Gilens, M., & Page, B. I. (2014). Testing Theories of American Politics: Elites, Interest Groups, and Average Citizens. Perspectives on Politics, Cambridge University Press Lk. 572 (9)

Meediakära ja nõusoleku kujundamine

Kolmas argument seisneb selles, kuidas toimib tänapäeva meedia. Näib, et palju mõjuvam põhjus, miks me elame demokraatia illusioonis on avalik inforuum ja sotsiaalmeedia, kui haridus või huvitus. See, kuidas töötavad sotsiaalmeedia algorütmid, kuidas töötab meie tähelepanu, kui lihtsaks ja laisaks on muudetud tänapäeva meedia ja meelelahutuse tarbimine – kõik see on kasutatud ära kapitalistlikute meediavabrikute poolt, mis omakorda mõjutavad tugevalt meie arvamusi, maailmavaateid ja võimalust effektiivselt osaleda demokraatia ülalpidamises.

Arvestades keskmise kasutaja tähelepanu lühenemist ja seda, kuidas populaarsus ületab legitiimsuse sotsiaalmeedias ja otsingumootorites. See, kuidas sotsiaalmeedia ja otsingumootorid on üles seatud, tekitab inimestes eelarvamusi ja uskumusi, selle asemel, et neid harida. Praegu ei saa eitada, et suurandmeid ei kasutata mitte ainult toote turundamiseks, analüüsiks ja kaalutlemise mõjutamiseks, vaid ka inimeste manipuleerimiseks. Lõppude lõpuks koguvad platvormid tänapäeval nii palju andmeid, et tunnevad kasutajaid paremini kui kasutajad ennast ise. Pahatahtlikus siin seisneb selles, kuidas kasutatakse suurandmeid erinevateks manipulatsioonideks ja miks seda tehakse. Põhjuseks on see, et suurandmete kogumine ja nende põhjal sisu esitamine töötab. Kui sa tead kasutaja huve, eelistusi, vaateid ja harjumusi, on üsna lihtne hakata sisu just selle kasutaja jaoks kohandama. Andmed, korralikud turundusoskused ja juurdepääs platvormi taustale (või piisav rahastamine) – on üsna lihtne hakata inimestele andma kallutatud teavet, mis omakorda kallutab nende vaateid ja arvamusi soovitud suunas. Näeme näiteid selliseid manipulatsioone Google’s, kus otsingusoovitused erinevad asukoha ja poliitiliste vaadete põhjal. Jah, selle võib omistada sellele, millised otsinguterminid selles konkreetses piirkonnas sel ajal populaarsed on, kuid uskuda, et see oleks pehmelt öeldes teadmatus oleks absurdne. Siin käsitleme juhtumit, kus otsingu automaatse täitmise soovitused koostatakse vihjaval viisil.

Nii nagu statistilisi andmeid saab manipuleerimiseks valesti esitada, saab kasutada otsingumootoreid ja sotsiaalmeediat soovitud perspektiivi ja kallutatud arvamuse propageerimiseks. Ja jah, see võib tõepoolest tunduda vandenõuteooriana, kuid ainult seetõttu, et selliseid asju on raske esile tuua ilma erialase ekspertiisita. Sellegipoolest annab suurte platvormide vastu esitatud kohtuasjade hulk piisavalt alust kahelda nende tööeetikas ja rääkida ohtudes, mida need avalikkusele kujutavad. Lõppude lõpuks, kas see on meie otsus või arvamus, kui meie ise ei ole osalenud selle kujundamises, vaid võtsime vastu selle perspektiivi, mille koostati meie jaoks teades meie huvisid ja uskumusi paremini kui meie ise?

Lisaks algorütmidele, suurkorporatsioonide turunduseelarvetele ja sisu kallutatusele, ma pean tooma välja ka meeletult suure meedia mahu, mida me tarbime igapäevaselt. Meedia ja meelelahutus on igal pool meie ümber. Tänavatel, ajalehtedes, raadios, telekanalitel, arvutites ja meie telefonides. Ajalooliselt me ei ole kunagi varem omanud nii suurt ligipääsu meelelahutusele ja stimulatsioonile. Meie ajud pole lihtsalt suutlikud töötlema nii suurt informatisooni kogust, mis omakorda mõjutab seda, kui efektiivselt me analüüsime seda, millega puutume kokku kui ka seda, kuidas see piirab meie valiku tegemise suutlikust. Me võime küll arvata, et valikute küllus on hea, kuid unustame, et see küllus lõhub meid. Seda teavad ka turundajad, mistõttu kodulehtedel meile pakutakse peamiselt kolm valiku varianti. Halb ja odav, liigselt kallis ja see keskmine, mida meile tegelikult tahetakse müüa. Turundajad ja analüütikud teavad, et kui meile pakkuda rohkem kui kolm varianti, siis tekib suurem tõenäosus, et me ei vali midagi. Nüüd ekstrapuleerime selle näite meie igapäevaelule, kus meil on vaja langetada sadu otsuseid päeva jooksul ning sellele kõigele lisaks meile söödetakse veel sada erinevat varianti ühest ja samast sündmusest. Me ei tule sellega toime, mistõttu valime kõige lihtsasti söödava või kättesaadava valiku.

Siin on mõned näited traditsioonilisest meediast ja sellest, kuidas erinevad uudistevõrgud edastavad täpselt sama narratiivi.

https://youtu.be/487CRdRHEeI

https://youtu.be/xwA4k0E51Oo

Demokraatia ajaloolised tagajärjed

Subjektiivsus ja iseendale valetamine on loomulikud inimlikud nähtused, kuid olles nendest omadustest teadlikud, me peame õppima neid vaatlema. Seda seepärast, et pikaajaline illusioonis viibimine viib meid reaalsusest kaugemale, luues omakorda uusi, veelgi sügavamale kiskuvaid probleeme. Tulles Winston Churchilli tsitaadi juurde “Demokraatia on halvim valitsemisvorm – välja arvatud kõik teised, mida on proovitud.” demokraatia võib olla küll parim variant kõikidest halbadest valikutest, kuid see ei tee seda siiski heaks. See, et meie hetkeseis on tolereeritav ning et sellest on tulnud nii mõndagi head viitab ainult sellele, et meid ootab ees veel palju tööd ja et me ei tohi leppida sellega, mis on meil käsil. “Aga kui asi ei ole katki, siis milleks seda parandada?” samuti ei ole asjakohane argument kuna selle järgi võib aimata, et kui maja aknad on välja löödud, siis probleemi ei ole, kuna fundament on veel alles. Kui me lepime vaid selle heaga, mis on meil hetkel olemas ning ei vaata kriitiliselt reaalset olukorda ja kuhu see võib meid viia, siis hulbime me vaid teadmatuses ilma, et valmistuksime eesootavaks. Ja vaadates tagasi minevikku me näeme, et ajalool on tendents end korrata ning see, mis ootab meid ajalooliste viidete järgi ees, ei ole sugugi lilleline tulevik.

Demokraatiale järgneb alati totalitaarne või autoritaarne riigikord, mille vahel esineb osaline demokraatia, kui üleminekuperiood. Näiteid sellest võib leida meie hiljutisest kui ka varasemast ajaloost.

• Türgi (2016) Kuigi mitte täielik üleminek totalitarismile, on president Recep Tayyip Erdoğani tugevnev võimu konsolideerimine, eriti pärast 2016. aasta riigipöördekatset.
• Egiptus (2013) Pärast 2011. aasta revolutsiooni ja lühikest demokraatliku valitsemise perioodi kukutas kindral Abdel Fattah el-Sisi juhitud sõjaväeline riigipööre 2013. aastal, mis viis autoritaarse režiimini.
• Argentiina (1976) 1976. aasta sõjaväeline riigipööre kukutas demokraatlikult valitud presidendi Isabel Peróni, mille tulemusel tekkis kuni 1983. aastani valitsenud sõjaväehunta.
• Tšiili (1973) Demokraatlikult valitud president Salvador Allende kukutati 1973. aastal kindral Augusto Pinocheti juhitud sõjaväelise riigipöörde käigus, mis viis 17 aastat kestnud autoritaarse režiimini.
• Iraan (1953) CIA toetatud riigipööre 1953. aastal kukutas demokraatlikult valitud peaminister Mohammad Mossadeghi, mis viis autoritaarse monarhia tugevnemiseni šahh Mohammad Reza Pahlavi juhtimisel.
• Hispaania (varajane 20. saj.) Hispaania kodusõda (1936–1939) viis autoritaarse režiimi kehtestamiseni kindral Francisco Franco juhtimisel.
• Portugal (varajane 20. saj.) Portugal läks vabariigist üle korporatiivsele autoritaarsele režiimile António de Oliveira Salazari juhtimisel, kes tuli võimule 1932. aastal ja asutas Estado Novo (“uus osariik”).
• Saksamaa (varajane 20. saj.) Weimari vabariik, parlamentaarne föderaalvabariik, andis teed Adolf Hitleri totalitaarsele režiimile, kui ta 1933. aastal kantsleriks määrati ja hiljem kogu võimu kindlustas.
• Itaalia (varajane 20. saj.) I maailmasõja järel tulid 1922. aastal võimule Benito Mussolini ja tema rahvusfašistlik partei, viies Itaalia üle parlamentaarse süsteemiga konstitutsioonilisest monarhiast totalitaarsele fašistlikule režiimile.
• Venemaa (varajane 20. saj.) Pärast lühikest demokraatliku valitsemisperioodi ajutise valitsuse ajal 1917. aastal läks Venemaa üle totalitaarsele režiimile.
• Prantsusmaa (hiline 18. saj. – varajane 19. saj.) Pärast Prantsuse revolutsiooni, mille eesmärk oli luua vabariik, muutus Prantsusmaa totalitaarseks riigiks Napoleon Bonaparte’i juhtimisel.
• Iidne Rooma ( 1. saj. ekr) Rooma Vabariik, millel oli kontrolli ja tasakaalu süsteem, läks Augustus Caesari ajal üle Rooma impeeriumiks. See tähistas üleminekut demokraatlikumalt valitsemisvormilt autokraatlikule.

Veidigi süvenedes meie tsivilisatsiooni ajaloolisesse käiku me näeme, et praegune demokraatlik kord hakkab vaikselt pragunema ning kogu mäda, mida me oleme proovinud kinni krohvida hakkab tulema esile. Ma küll kaldun arvama, et kollektiivsel tasemel ei suuda me minna enda loomuse vastu, kuid see ei tähenda, et me peaksime laskma pead norgu ja lõpetama diskussioonid ja pürgimise millegi parema suunas. Isegi siis, kui see pürgimine ei pruugi olla edukas või võib tuua meid samasse kohta nagu praegu, lihtsalt veidi teistsuguste tingimustega. Iga maja võib põleda maha ühel või teisel põhjusel, kuid see ei tähenda, et me peaksime lõpetama majade ehitamise ning nuputamise, kuidas ehitada järgnevaid maju paremini.

Diskussioon

Kas võrdne ühiskond on võimatu?

Vaadates meid ümbritseva maailma ja meie endi hierarhilisust tundub, et võrdne ühiskond on võimatu. Kuid miks see siis ometi nii on? Tundub, et esimeseks põhjuseks on meie aru pettev ja ratsionaalsust ignoreeriv loomne osapool, mis seab meile kindlad, kuid hägused eesmärgid ja tingimused, jättes meile vaid osalise mõtestusvabaduse ja vabaduse valida lähenemisviisi saadaolevatest valikutest. Teine peamine ja (hetkel) paratamatu põhjus tundub olevat meie individuaalne erinevus ja mitmekesisus, mis on pigem positiivne ehk oma olemasolult põhjendatud ja selle väärtus on arusaadav, kui negatiivne ehk miski, mis vajaks muutmist või välja juurimist. Võib-olla meie loomulik empaatia, mis puudutab nii meie lähedasi kui ka kaugemaid liigikaaslasi, siiski eksitab meid? Võib-olla see, mida me otsime, ei ole “võrdsus” ja “võrdne ühiskond”, vaid “solidaarsus” ja “eneseteostust soosiv ühiskond”? Kui maailm mille osa me oleme on paratamatult hierarhiline, siis ebavõrdsus on paratamatu. Seetõttu võrdsuse loomine ei saa olla edukas. Seepärast tundub, et võrdsuse tagaajamine on tühine aja raiskamine. Teisest küljest solidaarsus ja eneseteostus on inimloomusest kogetavad ja teostatavad. Ja kuna nende poole pürgimine on meile vajalik ning väljendub empaatias ja soovis tagada võrdsus, tasub hoopis suunata meie vaevad uute väärtuste mõtestamisesse ning solidaarsuse ja eneseteostust võimaldavate tingimuste loomisesse.

Kas võimuvõitlus on paratamatu?

Kui võrdsus on võimatu ja maailm, mille osa me oleme on loomult hierarhiline, siis järelikult ka võimuvõitlus on tahtmatult paratamatu. Juba seepärast, et kui päris võrdsust ei eksisteeri, siis see tähendab, et meid defineerivad peamiselt meie erisused ning võttes arvesse maailma hierarhilisust, siis läbi meie erinevuste ning nende erinevate kombinatsioonide, me taandume erinevatele hierarhilistele ja tööjaotuslikele positsioonidele. Kuid ka meie eripärad on omamoodi piiratud. Osa meie erinevustest tulenevad meie füsioloogiast, mis on tingitud meie liigilisest eripärast. Need erisused on kui rida anumaid, kus iga anum esindab mingit omadust, mis on täidetud erineva kogusega. Ükski anum ei saa olla tühi ega saa sisaldada rohkem, kui tema limiit lubab. Kuna kui anum oleks tühi või sisaldaks rohkem, kui ta mahutab, siis see poleks enam inimene. Teine osa meie erinevustest on defineeritud läbi meie keskkonna ja tingimuste, mis ammenduvad meie liigiliste eripärade peale. Need välised erinevused värvivad meid kultuuriliselt ning lisavad sügavust meie individuaalsusele. Need keskkonnast ja tingimustest tulenevad erinevused võivad kas täiendada meis illustratiivselt esinevaid anumaid või tühjendada neid, mõjutades meie loomuliku ja tingliku olemuse parameetreid ja tundelist olemist. Olles inimesed, me oleme paratamatult sotsiaalsed loomad, mistõttu oleme me sunnitud sünkroonis  zanglöörima oma eripärasid, et kollektiivne kulgemine saaks toimida efektiivselt. Kuid kuna me oleme surelikud, loomult erinevad ning paikneme pidevalt muutuvas maailmas olles ka ise pidevalt muutlikud veelgi dünaamiliselt muutuvate vajaduste ja ihadega – võib järeldada, et staatiliselt ideaalset või sobivat kandidaati mingile positsioonile olla ei saa kuna nii eesmärgid, tingimused kui ka keskkond muutuvad, muutes nõudeid, millega positsiooni omaja kokku puutuma peab. Võimuvõitlus tundub olevat paratamatu ka seepärast, et kui me oleme üks osa suuremast hierarhilisest maailmast, siis kuidas me saame astuda sellest välja või eraldada ennast sellest jäädes selle piiridesse nii, et me ei peaks enam ei domineerima ega olema domineeritud millegi muu poolt? Tundub nagu liigselt enesekindel ja võimatu ettevõtmine, mis võib küll muuta meie positsiooni, kuid mitte eemaldada meid püramiidist või ahelast täielikult. Kuid mingil määral minnes kaasa endi hierarhiast eemaldamise ideega, tekib küsimus. Kui me leiaksime viisi kuidas ennast hierarhiast eemaldada ja tühistada vajadus võimuvõitluse vastu, kas me oleme peale seda siiski inimesed või oleme me juba miskit muud? 

Kas demokraatia illusioon on halb?

Senisest jutust võib jääda mulje, et siin aetakse taga mingit utoopilist demokraatiat, kus kõik on ilus, võrdne ja hea. Kaugeltki mitte. Eesmärk on peamiselt arendada antud mõttekäiku. Arutleda esialgse mõtte tekke üle ja mõelda selle peale, et kas see on paratamatu? Isegi sõltumatult selle paratamatuse tõesusest, mõelda, miks me peame seda küsimust küsima, kuidas sellele praktiliselt läheneda ja milliseid katsumusi ette võtta? Siiski paratamatu ei tähenda parandamatu. Meil on alati kuhu liikuda ja probleeme mida lahendada, isegi siis, kui probleemide lahendamine toob endaga kaasa uusi probleeme kuna see muudab elu ainult värvikamaks ja huvitavamaks.

Siiski näib, et me elame demokraatia illusioonis ja selle illusoorsus on paratamatu kuna idee demokraatiast endast on konfliktis maailma hierarhilisusega. Paratamatu on ta seepärast, et kui me oleme juba hierarhilise maailma osa ja hierarhilise ühiskonna loomine on ka meie loomuses, mistõttu me alati kaldume selle poole ühel või teisel määral. Siis kuidas me saame olla nii ennast täis ja naiivsed, et tõsiselt uskuda, et me saame minna vastu tervele loodusele, mis on meie sees ja ümber? Kuidas me saame arvata, et kogu teadaoleva looduse sidususe juures, meie muutume demokraatlikeks ning suundume olema selleks üheks võrdseks ühikuks kogu ökosüsteemis? Antud idee tundub mulle naeruväärne.

Paratamatus demokraatia illusioonis elamine ei ole sugugi halb. Esiteks kuna paratamatu ei tähenda halba. Teiseks kuna see, mis on paratamatu on ka loomulik ja see, mis on loomulik ei saa olla halb. See võib olla subjektiivselt negatiivselt ebamugav või ebameeldiv, kuid seda ainult subjektiivselt ja pigem demokraatia illusiooni all kannatava poole perspektiivist. Need, kes saavad kasumit demokraatia illusiooni toimimiselt väidaksid, et see on pigem hea ja seda sõltumatult sellest, kas see on loomulik või mitte. Mulle näib, et lõppude lõpuks meil ei ole muud valikut, kui minna vooluga kaasa ja kulgeda meie loomuses. Naeratusega krahhi poole! Ainus asi, mida me saame päriselt teha on teadvustada seda, mis toimub ja mingigi täpsusega prognoosida, mis ootab ees. Tulenedes nendest vaatlustest ja spekulatsioonidest, me võime teha mingeid väikseid parandusi meie individuaalsetes eludes, mis omakorda mõjutaks meie lähiringkondi ning tulemusena ka ühiskonda. Jah, mitte miski ei garanteeri meile paremat tuleviku või mingit kindlat tulemust ja alati lahendades ühe probleemi, me loome uue. Kuid lahendades üksikuid probleeme ja uues uusi, me siiski liigume mingi parema idee suunas, natukenegi mõjutades meie endi ja meid ümbritsevate inimeste elusid. Vaatamata sellele, et praegune demokraatia on muutunud aktiivselt lagunevaks illusiooniks, me oleme arenenud ja kõvasti parandanud keskmise inimese elukvaliteeti. Teades, et ees ootab uus totalitaarne kord, me võime pingutada, et seekord ei kestaks kaua ja ei lagundaks meie tsivilisatsiooni liiga kõvasti. Igaüks meist võib pingutada enda võimekuse ja suutlikuse piires, et meie järgmine demokraatia oleks natukene parem, kui eelmine või et äkki esile kerkiks mõni uus valitsussüsteem, mis oleks natukene parem, kui need eelnevad, mida me oleme juba proovinud.

Autor: Aleks Sakson
Kommentaarid ja kriitika: Liisi Keedus
Inglisekeelse versiooni toimetaja: Aleks Sakson
Venekeelse versiooni toimetaja: Aleksandr Dvoretsky