Essee: Pärast tõde, tõe pärast

Essee: Lee McIntyre, Pärast tõde, tõe pärast

Tallinn: Postimees kirjastus, 2020

Selle raamatu valisin teadlikult arvestades, et seda läbiv teema on hea materjal mõtisklusteks nii filosoofi kui ka turundaja perspektiivist. Arvestades, et mõlemad alad on mulle lähedased, lähenen sellele lugemispäevikule rohkem filosoofilise ja kriitilise nurga alt, kuid kohati lisan ka turundaja kommentaare.

Kuna inimesed on aastatuhandeid lõhkunud enda päid ja vaielnud selle üle, mis on tõde ja mida saab pidada tõeks ning seda, et faktid on kõigest mingil ajal tõeks võetud nähtused või uskumused. Arvestades ka seda, et meie oleme piiratud nii enda kehade kui arude poolest, kui ka meie loomse loomuse poolest. Mida kaugemale me areneme kui tehnoloogiline ja moraalne ühiskond, seda hägusemaks muutuvad piirid ja seda hallimaks valguvad meie must-valged vaated. Antud teost võib pidada üsna oluliseks juba selle pärast, et see käsitleb nii erinevaid nähtusi, mis kaasnevad informatsiooni omamise ja selle manipuleerimisega, kui ka illustreerib väga selgelt, kui lihtne on meid eksitada ja manipuleerida.

Mulle tundub, et selle raamatu kirjutamisel oli autoril mitu eesmärki. Jäin arvamusele, et üks peamistest eesmärkidest oli juhtida tähelepanu sellele, kui lihtne on tänapäeval informatsiooni ja läbi selle inimest või inimeste massi manipuleerida. Kuidas informatsiooni manipuleeritakse, milliseid võtteid selleks rakendatakse ja mis eesmärkidel seda tehakse. Võib öelda, et selle sama eesmärgi alla saab paigutada ka alameesmärgi, milleks oleks juhtida tähelepanu ka sellele, et vaatamata informatsiooni küllusele, ei ole keskmine populatsioon palju haritum. Lisaks ka seda, et informatsiooni küllus ei garanteeri kvaliteeti või selle sama informatsiooni kättesaadavust vajalikul eesmärgil. Teiseks peamiseks eesmärgiks võib nimetada kogu tõe või tõejärgse spektrit. Illustreerida, et kõik ei ole mustvalge ja ka seda, mis on mingi tõejärgse nähtuse mõju ja tagajärg.

Üks asi on aga see, millise informatsiooni edastamine oli autoril eesmärgiks. Teine asi on aga see, mis ideede või protsesside esiletoomine oli autoril mõttes? Sellest ma arutaksin veidi pikemalt. Mul on tunne, et autori ideeline eesmärk oli äratada lugejas tähelepanu. Nimelt tähelepanu iseenda loomse ja inimliku poole suhtes. Tekstis käib läbi väide, et inimesed tahavad uskuda vaid neile sobivaid fakte. Seda võib tõlgendada ka kui inimeste kalduvust uskuma informatsiooni, mis ühtib või on mingiski kooskõlas nende maailmavaadete ja kogemustega.

Samas tekstist on näha ka seda, et tänapäeval faktid ei oma enam nii suurt tähtsust kui emotsioonid. Mingil määral on see ka arusaadav, eriti arvestades seda, et suur osa meist elab mugavuses, kus loomsed vajadused ja mured on kaetud. Samuti tekstis on juttu ka sellest, et inimesed kipuvad eksima või et neid võivad juhtida uskumused, mis on nende jaoks võrdväärsed faktidega. Inimesed võivad manipuleerida informatsiooni või fakte teadlikult ja pahatahtlikult, aga samas võivad teha seda ka teadmatusest, aga heast tahtest.

Tihti peale meie interpretatsiooni millestkist mõjutavad meie emotsioonid, aga selles hetkes, me ei oska seda endale teadvustada. Lisaks ka see emotsioon millega me mingit informatsiooni edastame, samuti avaldab suurt mõju kättesaajale ning lisab talle seda sama emotsionaalset konteksti. Samuti tekstis on ka palju näiteid eelnevalt kirjeldatud nähtustest võrdlemisi hiljuti juhtunud sündmustes. Alates valimistest ja neile eelnevatest kampaaniatest kuni üldisele kapitalismi mõjule ajakirjanduse vastu. Tundub, et kogu selle tekstiga autor tahab öelda meile, et me peaksime olema teadlikud asjadest, mis meid juhivad. Meie ühiskondlikus ja kuidas me kaldume uskuma asju, mida usuvad inimesed meie ümber. Sõltumatult sellest, kas see uskumus on tõene või kuidagi kasulik uskujatele. Võib öelda, et autor tahab äratada lugejas kriitilise mõtlemise. Panna lugejat kahtlema oma uskumustes, kahtlustama informatsiooni, mida ta tarbib meedias kui ka tutvusringkondades.

Seda aga mitte religioosselt, vaid ratsionaalselt, mõõdukalt ja kaalutletult. Mitte näha asju must-valgelt, vaid aksepteerida, et väga palju sõltub perspektiivist, palju sõltub presentatsioonist ja meeletult palju jääb ütlemata. Veel üks idee, mille edastamine võis olla autoril mõttes kõlab enam vähem nii. Absoluutne tõde puudub, faktid on kokkuleppelised ja kõik muu on subjektiivne. Nii on olnud inimkonna tekkest ja ühiskonna moodustumisest. Tänapäeval aga on kõvasti kasvanud informatsiooni hulk, selle edastamise kanalite arv ja nende tüübid ning mängu on tulnud uuendatud motiivid nagu kapitalism, globalism ja tehnoloogiad, mis on arenenud viimase paari dekaadi jooksul. Me peame olema tähelepanelikumad. teadlikumad ja aktiivsemad. Me peame oskama filtreerima informatsiooni, peame oskama sellega ümber käia, seda rakendada ja kõige tähtsam, me peame viitsima.

Selline mulje moodustus mul tänu sellele, et tekstis on toodud välja palju näiteid ja viiteid erinevatele uutele meedia formaatidele. Sellele kuidas need on integreeritud meie eludesse ning kuidas need on meid muutnud ilma, et me oleksime seda ise tähele pannud. Kuigi eelnevate perioodide kohta meil puudub taoline statistika, subjektiivselt võib autoriga nõustuda. Kaasaegsed tehnoloogiad, meelelahutus ja informatsiooni absurdne rohkus ja kättesaadavus on muutnud meid laisaks ja kohati ka uimastatuks. Näiteks ajalooliselt ja ka loomulikult, tugevamad ja jõukamad omavad võimu nõrgemate, vähem haritud või vaesemate üle.

Kui eelnevalt võim oli peamiselt poliitiline ja religioosne, siis tänapäeval suurt võimu omavad need, kes kontrollivad informatsiooni levikut. Rikkad ja võimukad kasutavad tänapäeval info meediat ja meie loomuliku emotsionaalsust, et levitada meieni informatsiooni ja vaateid, mis toetavad nende huvisid. Praktiliselt pannes meid uskuma, et meie tahame seda, mida tahavad nemad. Ja meid pannakse seda uskuma nii emotsionaalselt, et me tihti peale isegi ei mõtle, kas see on meie enda tahe ja kas see mängib kaasa meie huvidele või mitte? Jättes faktid mõneks ajaks kõrvale, vaatame ka tekstis välja toodud ideesid sellest, et informatsioon ei puutu ainult faktidesse, vaid ka uskumustesse ja moraali.

Mis on vale uudised? Need ei ole uudised, mis on lihtsalt valed. Ei, need on kas uudised siiski mingil määral baseeruvad reaalsuses, kuid on mingil viisil kallutatud. Või on need välja mõeldud lood, arvamused või juhtumid, mis on presenteeritud kui reaalsus, kuid tegelikult on osa mingi agenda või narratiivi edendamiseks. Näiteks propaganad. Kas see on päriselt vale uudis? Kui vaadata, mis on uudis, siis need on kaks väga erinevat asja. Sellegipoolest, propagandat saab presenteerida kui uudist ja uudist saab propaganda poolt moonutada.

Clickbait või siis Google Translate’i poolt pakutud klikpeit, on internetiajastu nähtus mis on moodsam versioon tähelepanu püüdvatest rubriikidest. Rahaliselt motiveeritud psühholoogiline lüke, mis tuleneb meie loomulikust uudishimust. Kui seda uudishimu õnge saada ja seda veel rohkem tõhustada läbi emotsionaalse mõjutamise, siis inimest saab kaasata ühe lausega ja seadistades teha ennetlikult kindlasse perspektiivi, tekst ise võib juba sisestada inimeselle kallutatud informatsiooni. Arvestades, et internetiajastul sissetulek on tingitud tähelepanust ja emotsioonist, siis see sama klikpeit ei pea olema tingimata vale uudise või mingi propagandistliku tagamõttega, vaid võib olla lihtsalt tingitud tulu teenimise soovist või vajadusest.

Aga lisades võrrandisse ka internetiajastuga kaasneva laiskuse ja hajutatud tähelepanu – statistiliselt on näha, et inimesed kalduvad võtma pealkirjasid kui terveid uudiseid ja neid omakorda kui fakte. Näiteks on toodud kuidas mõni teema võib äratada rohkem tähelepanu, seega tuua rohkem raha. Mida vulgaarsem pealkiri, seda rohkem tähelepanu ja raha tuleb. See mis on tekstis endas on juba järgmine asi.

Raamatus on märgatud ka Googlet ja Facebooki, kui võjuvaid faktoreid kogu teema lahtiarutamises. Võib kaudselt öelda, et mõlemad platvormid omavad suurt potentsiaali, kui tööriistad informatsiooni kogumises, kompileerimises, analüüsis kui ka avaliku diskursuse loomises. Samal ajal need platvormid on loonud endale suure mõjuvälja ja seetõttu ka võimu. Google on globaalne otsingumootor, mis muudab meeletu koguse veebilehti ja informatsiooni kättesaadavaks igale nutiseadme omanikule. Omakorda on see otsingumootor juhitud algorütmide poolt, mis on omakorda seadistatud programmeerijate poolt, kes saavad tasu ettevõttelt, mis teenib raha info ja toetuste pealt.

Lisaks sellele, need algorütmid on seadistatud edastama meieni meile kõige “relevantsema” informatsiooni. Kas see relevantne info saab oma staatuse meie kallutatuse pärast või hoopis piirkonna keskmise arvamuse või millegi muu pärast? Autor suunab sellele selgelt tähelepanu, ehk öeldes, et ka tööriista saab kasutada erinevate eesmärkide saavutamiseks. Lisaks viitab ka sellele, et juba informatsiooni absurdne kogus muudab läbi selle filtreerimise virtuaalselt võimatuks, kui otsija ei oma teadmisi, kuidas informatsiooni otsida ja kontrollida.

Ka Facebook on globaalne kommunikatsiooni ja meedia platvorm, mis ühendab miljoneid inimesi ning on olnud aastaid maailma populaarseim sotsiaalmeedia platvorm. Ühest küljest kaunis tööriist globaalse diskursuse algatamiseks, teisest küljest väga mõjuv viis, kuidas märkamatult propagandat ja vale infot levitada või siis tuua esile informatsiooni, mis räägib kaasa mingile agendale ja summutada teist, mis ei räägi kaasa. Lisaks peab märkama ka seda, kuidas platvorm mille loodi ühel eesmärgil, ehk Ühendriikide ülikoolide tudengite kommunikatsiooni täiendamiseks. Reaalsuses aga populaarsust kogudes, Facebook jäi peamiselt keskealiste ja vanemate kodanike ja koduperenaiste kätte.

Peale laste piltide ja mängude hakkasid levima igasugused emotsioone tekitavad pildid ja video ja need samad koduperenaised ja eakamad inimesed hakkasid neid jagama. Tulemusena hakkas levima valeinfo või teisi sõnu ka pärast tõde. Kas see oli tehtud alval eesmärgil? Pigem mitte. Sellegi poolest see info levis ja mõjus. Lisaks ka Facebooki enda algorütm toetas seda kuna on ülesehitatud eesmärgiga hoida inimesi platvormil ja näidata sisu, millel on suurem tõenäosus tekitada emotsiooni.

USA valimised, mille tulemusena presidendiks valiti Donald Trump. Meedias on levinud palju informatsiooni ja ka pärast tõde, mis puudutas valimisi. Nimelt levis idee, et läbi Facebooki ja Twitteri, vene botid mõjutasid valijaid läbi propaganda ja pärast tõe levitamise ja muud sellega seotud. Kuid kuna tõde olukorra kohta ei ole teada, võib öelda, et ka see info mis levis selle kohta, ei olnud päris tõde või võib isegi öelda, et oli pärast tõde?

Raamat puudutas ka kliimamuutuse teemat. mis omakorda mingil määral kirjeldas inimese loomust. Nimelt inimene muretseb ainult selle üle, mis kas on hetkes aktuaalne või mõjutab teda otseselt. Kliimasoojenemisega kaasneb kusagil teises maailma otsas üleujutus. Selle üleujutuse oht ei tekita suuremale massile muret seni kuni see üleujutus on juba toimumas nende ümbruses. Ja kui üks pool, keda soojenemine ei huvitanud hakkab kannatama selle soojenemisega kaasnenud uputuse tõttu, siis teine pool, kes hoiatas esimest, hakkan uhkustama sellega, et neil oli õigus. Mis on omakorda absurdne kuna lõppude lõpuks me kõik elame samal planeedil ning ühte või teist pidi ühe mure lõpuks puudutab või mõjutab ka teist.

Autor ütleb, et peame tegema tööd enda kallal. Me peame mõtlema kriitiliselt ja lähenema informatsioonile skeptilisemalt. Me peaksime küsitlema ka iseennast, miks me midagi usume? Miks tänapäeval arvamused hakkavad muutuma võrdväärseteks faktidele? Autor pakub, et me hakkame jõudma või naasuma tõe-eelsesse aega, kus jällegi arvamus või sisetunne määrab mis on õige mis on vale. Kuigi tundub, et see nähtus hakkab meieni jõudma tänu aina progressiivsemaks muutuvale ühiskonnale ja pidevalt muutuvale moraalile – me ei tohiks liikuda ajas tagasi ja peaksime jääme tõesteks faktidele. Naasudes kliimamuutuse juurde tagasi. Kliimamuutust või globaalset soojenemist ning kõike mis sellega kaasneb ei huvita, mida usuvad või arvavad inimesed. Kliima on erapooletu seega võib öelda, et faktiline või objektiivne.

Omalt poolt tahaksin öelda, et raamat kui ka autor jätsid endast väga hea ja aruka mulje. Mulle tegi head meelt, et raamat käsitles peamiselt kaasaegseid sündmusi, samal ajal viidates mingites kohtades ajaloole, kui ka see, et näideteks toodi populaarseid ja aktuaalseid näiteid. Ei saa ka mainimata jätta, et peamine teema mida käsitleti, oli ja on aktuaalne ning vajab rohkemat tähelepanu ja kriitilisemat lähenemist. Eriti nüüd, ajal kui informatsioon levib äärmiselt kiiresti ja selle tausta on aina raskem kontrollida.

Mingil määral on üllatav jälgida kuidas ühiskond liigub ajas ja arengus edasi, aga samal ajal otsekui liiguks ajas tagasi moraalsete väärtuste poolest. Samuti on nii huvitav kui ka kurb näha ja saada aru, et vaatamata sellele, et peaaegu kõigil meist on ligipääs nutitelefonidele ja internetile, mis omakorda võimaldavad kiiret ja lihtsat kommunikatsiooni ja informatsiooni hankimist. Selle sama informatsiooni kättesaadavus pole kuigi muutnud inimesi haritumaks või laiendanud nende silmaringi. Mõeldes teemale filosoofiliselt, tekib küsimus, aga milles on asi? Kas asi on lihtsalt inimese loomuses ja selles, et me oleme laisad loomad? Või selles, et meie moraalsed väärtused taandarenevad? Kas moraal on oluline üldise inimkonna arengu jaoks või on see teisejärguline? Või äkki peab arvestama kõike, mis moodustab inimese ja ühiskonna ning peab leidma viisi kuidas neid asju dünaamiliselt modereerida?

Ühiskond ei tohiks lubada endale tähelepanematust. Ei tohiks lubada endale ka hooletut käitumist informatsiooni käsitlemise, tarbimise ja levitamise suhtes. Samuti ei tohi seda usaldada täielikult ka valitsuse kätte kuna see võib omakorda tuua teisi probleeme. Inimesed ei saa olla laisad ja ignorantsed. Reaalsuse ignoreerimine on ohtlik ja me ei saa paigutada maailma paika kulgemise lootust maagilise mõtlemise peale. Samuti pean välja tooma, et kogu probleemi ja idee kirjeldus oli vägagi objektiivne ja piisavalt selge, et seda saaks mõista laiem auditoorium. Pean seda oluliseks nagu ka näidete valikut kuna just see laiem auditoorium kelle tähelepanu saab püüda läbi pop kultuuriga seotud näidete ja lihtsa keele, vajavad seda informatsiooni kõige rohkem.

Lõppude lõpuks nemal juhtuvad olema nendeks pärast tõe levitajateks kui ka tarbijateks. Samuti väljendan rahulolu ka sellega, et see raamat sattus kursuse kohustusliku kirjanduse nimekirja kuna kui see poleks seal ette jäänud, siis tõenäoliselt ma ei oleks seda välja otsinud ja lugema hakanud. Lisaks on hea meel ka selle üle, et ülikoolis loetakse ka kaasaegset kirjandust.

About the Author

Follow on social media

Author: Alex

I’ve spend a decade working in advertising, social media and cultural industries, which have given me great insights into what’s going on behind the scenes.

Essee: Lee McIntyre, Pärast tõde, tõe pärast

Tallinn: Postimees kirjastus, 2020

About the Author

Alex Semenov

Follow on social media

Author: Alex