Mis On Filosoofia?

Kui me esitame endale küsimuse, mis on filosoofia, siis me peame ettevalmistama ennast pikemaks mõtiskluseks ja aruteluks mille vältel me ei pruugi jõuda definitiivse vastuseni. Kuid see ei tohiks meid peatada kuna isegi uute küsimuste, suundade ja subjektiivsete ümbersõnastuste kerkimine on ka tulemus, oleviku peegeldus kui ka uus algus. Vaadates seda küsimust filosoofilisest perspektiivist, me mõistame, et iseenesest sõna filoloogiline definitsioon ei ütle meile rohkem kui definitsioon sõnadele nagu kana või muna. Kuna sõnad küll toidavad ideid, avardades ning lisades neile värvikust ja sügavust, kuid ei tutvusta meile loomust, mida tähistab sõna või üritab endasse kompressida selle kirjeldus.

0:00 / 0:00

Enne kui me jõuame arutlusteni sellest, mis on filosoofia, peame me jõudma selguseni, mida mõtleme kui küsime seda küsimust? Kas me tahame teada mis on selle lihtne või teisisõnu pinnaline tähendus või meid hoopis huvitab see, mis seisab seda tähistava sõna taga seisev idee? See on äärmiselt oluline kuna me peame mõistma, kas meid huvitab nimi või see indiviid, kes seda nime kannab? Kas me tahame teada, mis on filosoofia õppimine või filosoofiks olemine? Et antud esseel oleks kindel suund ja struktuur, me paneme paika, et meid huvitab filosoofia loomus. Ehk mis on filosoofia ja mis seisab selle sõna taga?

Küsimuse käsitlemist peab kusagilt alustama ja tundub, et antud küsimuse algus paikneb seal, kus inimesel tekkis esimene küsimus. Arvestades, et inimese mõttelised piirid on kõvasti mõjutatud keelelisest rikkusest, siis võib aimata, et esimesed filosoofilised küsimused ei olnud kuigi keerukad või mõtestatud. Tõenäoliselt me ei suuda endale isegi ette kujutada, kuidas nägi välja esimene filosoofiline mõttekäik. Kuigi võib-olla kõige tõepärasem oleks võrdlus väikese lapsega, kes teadvustab enda olemasolu ja paiknemist ruumis, kes tunneb uudishimu, kuid ei oma sõnu, et seda uudishimu mõtestada. Kuigi ilma täieliku kindluseta, siiski saame sellest järeldada, et filosoofia sai alguse siis, kui inimlooma aju arenes niivõrd kaugele, et võimaldada abstraktset mõtlemist ja aru. Samuti saame järeldada ka seda, et filosoofia juureks on uudishimu. Need järeldused tunduvad olevat piisavalt usutavad kuna sellele on viidanud ka iidse Kreeka filosoofid, kes defineerisid filosoofiat kui armastust teadmiste vastu. Uudishimu ja armastus teadmiste vastu on üpris sünonüümsed, kuid neid omadusi omavad ka loomad ja me ei saa öelda, et loomad filosofeerivad. Selle peale saab väita, et inimlooma eristab teistest loomadest abstraktne ja ajas mõtlemine. Meie liigi uudishimu kandub olevikust nii tagasi kui ka teadmatusse edasi. Samuti oluliseks eristuseks meie ja teiste loomade uudishimu vahel on meie uudishimu sügavus. Peale ühe uudishimu leegi kustutamist, meid kisub selle leegi süttimise põhjus ja kõik selle ümber. Võib öelda, et meie liigi uudishimu eripäraks on uurida uudishimu ennast. Niisiis naasudes peamise teema juurde. Nüüd kui meil on olemas mingi selgus, millest ja millal algas individuaalne filosoofia, võime me ka aimata, kus leidis enda alguse kollektiivne filosoofia. Mulle näib, et kollektiivne või filosoofia kui selline sai enda esmase alguse siis, kui hakkasid tekkima esimesed viisid abstraktse idee edastamiseks kas läbi sümboolika või keele ning uudishimu, kogemused, muljed ja ideed hakkasid segunema. See segunemine, kuigi primitiivne, pani alguse esimestele traditsioonidele ja uskumustele, mis omakorda lõid algelised kultuurilised, religioossed ja moraalsed struktuurid. Kõik need on omakorda filosoofia kehastused ühes või teises vormis, suurema või võiksema loomuse küllastusega. Nagu iga loomulik progressioon, nii ka filosoofia arenes käsi käes paralleelselt keelele, kultuurile ja tehnoloogiale. Iga kord kui inimese kogemus muutus keerukamaks ning hakkas nõudma uusi sõnu mingite asjade või ideede mõtestamiseks, nii ka filosoofilised küsimused hakkasid omandama uusi külgi ja sügavusi.

Võib öelda, et filosoofia sai alguse looduslikust kokkusattumusest ja selle kaudsest, kuid mõjukast kasust inimlooma ellujäämises. Filosoofia kui vabatahtlik intellektuaalne gümnastika sai aga alguse iidses Kreekas, kus ühiskond muutus piisavalt keerukaks ja mugavaks, et võimaldada ka sügavamate ja abstraktsemate küsimuste käsitllemist, kui ka nende käsitlemise süstematiseerimist. Raske on öelda, miks just kreeklased panid paika lääne filosoofia vundamendi? Mulle tundub, et asi võis olla nii nende keele eripärades kui ka tolleaegse ühiskonna ülesehituses, kuid see ei ole praeguse arutelu fookuseks. Naasudes iidsesse Kreekasse, ma kaldun arvama, et nende mõtteviis ja lähenemine juhtusid olema kõige loogilisemad ja optimaalsemad. Ehk et nende lähenemise viis omas tol ajal kättesaadavatest viisidest kõige lähedasem üldjoontes tajutavale reaalsusele. Seda kinnitab ka fakt, et kõik lääne teadused on ühte või teist pidi saanud alguse filosoofiast. Iidse Kreeka filosoofia oligi väga algeline ja üldine teadus. Aga miks kreeklased tundsid sellist huvi maailma ja inimese vastu? Vastuseid võib olla küll palju, kuid võib-olla kõige paremini edastab selle uudishimu essentsi Platoni Koopamüüt. Mis edastab meieni inimesele iseloomuliku ekslikuse ja uudishimu selle ekslikkuse ravimise vastu, suunates inimest teadmiste poole, pimestades teda nende eredusega ja põletades arule mugavad valed uskumused. Nii intellektuaalne kui ka empiiriline. Võib öelda, et kui uudishimu on filosoofia juureks, siis iidse Kreeka koolid ja lääne filosoofia kui taoline on taim mille viljades peituvad tänapäeva teaduste seemned.

Igasugu revolutsioonide, globaalsete sidususte ja uusaja tulekuga – ühiskond muutus järjekordselt keerukamaks, mis tõi kaasa ka erinevad moraalsed uuendused. Paralleelselt nendele sündmustele hakkasid kerkima ka uued filosoofid ja kaasaegsed liikumised. Võib öelda, et uusaega iseloomustavad kõige paremini modernistid ja postmodernistid ning kõik need, kes filosofeerisid subjektiivselt aktuaalsete teemade üle ilma liigse kära tekitamist. Nüüdseks oleme punktis, kus teadused on ammu eraldunud filosoofiast. Filosoofia on nüüd midagi hägusat. Nagu loode, mis on, kuid pole veel omandanud kindlat vormi ega sündinud. Võib öelda, et filosoofia on inkubaator mille sisendiks on kõik mida saab hoomata inimene. See inkubaator kannab seda kollektiivse mõtte loodet ning mingi hetk võib paisata ilma uue idee, küsimuse või teaduse suuna. Uusaja filosoofid hakkasid pöörama rohkem tähelepanu moraalile, eetikale, kunstile ja poliitikale. Mis on ka arusaadav, arvestades seda, et just need teemad olid tol ajal värsked ja aktuaalsed. Uusajal hakkas tekkima ka hulk filosoofilisi subkultuure, hakkasid tekkima selgemate kirjelduste ja meetoditega filosoofilised lähenemised, kui ka kaks peamist suunda – lihtne (eluline/igapäevane) ja abstraktne (keeruline) filosoofia. Kui esimene käsitleb kõike seda, mis otseses mõttes puututab iga inimese igapäevast kulgemist ning iga inimene, kes on suutlik mõtlema saab sellest osa võtta. Siis raske või abstraktne filosoofia käsitleb küsimusi, millele inimaru ei saa leida objektiivset või kuidagigi kasuliku vastust või rakendust. Kui lihtne filosoofia käistleb küsimusi nagu: Mis võivad olla x otsuse tagajärjed ja mis nendega edasi peale hakata? Raske filosoofia käsitleb küsimusi nagu: Kuidas hoomata midagi mida ei saa hoomata?

Aga mis on siis filosoofia uusaja mõistes? Kui vaadata filosoofiat kui kategooriat, mis hõlmab kriitilist mõtlemist, moraali, eetikat, kunsti, kultuuri ja poliitikat, siis mulle tundub, et seda võib sõnastada järgnevalt. Võib öelda, et filosoofia tegeleb inimese loomuse uurimise ja inimkonna perioodilise suunamisega. Kui vaadata filosoofia loomust kaasaegsest perspektiivist, siis teine võrdväärselt sobiv ja väärikas vastus oleks see, et filosoofia on inimloomuse keerukuse ja mitmekülgsuse lahti pakkimine.

Nagu Arthur Danto kirjutas Ühendused Maailmaga esimeses peatükis Filosoofia ja Tema Ajalugu: “Filosoofias näib iga edasiminekuhetk pidavat ennast täiesti uueks alguseks, mis otsekui nõuaks täielikku lahtiütlemist kõigest, mis oli enne, kaasa arvatud kõik varasemad uued algused…” ja kuigi selline kirjeldus on mõistetav ja näib olevat tõene, on see siiski poolik. Danto perspektiiv on küll arusaadav, kuid piiratud selle poolest. Tõenäoliselt täpsem sõnastus oleks järgmine. Iga edasiminekuhetk filosoofias on kui uus arhitektuuriline suund, mis kasutab samu ressursse mis ennegi äratuntaval, kuid veidi teisel viisil. Filosoofiat saab samuti kirjeldada kui ülespoole arenevat spiraali, mis näiliselt läbib sama rada, kuid uuel moel. Nagu ralli, kus autod läbivad sama ringrada, kuid ükski tsükkel ei ole identne eelmisele ja iga ringiga muutuvad sõitjad aina mugavamaks ja kogenumaks antud rajal, mille vältel saavad nad avastada uusi, effektiivsemaid lähenemisi samale rajale.

Kuigi selline uroboroselaadne kirjeldus filosoofiast võib tunduda tühine ja isegi segadust tekitav, ei ole see kuigi nii. Selline kirjeldus ei erista filosoofiat ühestki muust tegevusest kuna ka teadustes fakte lükatakse ümber ja läbitakse samu radu teisel viisil. Võib ka öelda, et selline tsükklilaadne omadus esineb kõiges, mis ilmneb meile märgatavas universumis. Päev, aasta, inimese elu jne. kõik koosnevad tsükklitest, mis korduvad iga aja tagant samal põhimõttel, kuid tingimustest tulenevate erinevustega.

Antud arutluse edendamiseks toon analoogia. Võrdsustame teadused arhitektuuriga ja filosoofia kunstiga. Kui teadused ja arhitektuur nõuavad reeglite järgimist, kalkulatsioone ja täpsust, siis ka filosoofia ja kunst omavad omapäraseid reegleid ja fundamentaalseid “tõdesid”, kuid on piisavalt paindlikud, et väänata neid reegleid ja kasutada ressursse uute moodi. Kuna üks pluss üks võrdub alati kahega ja risttahukal on alati kuus külge, aga kahe pulga paigutust saab muuta lõputult ja sama risttahuka küljed võivad koosneda lõpututest mõõtude kombinatsioonidest.

Mulle tundub, et filosoofia tsükkliline olemus on selle suurimaks eeliseks. Mingi subjektiivne ja kokkuleppeline korrapärasus loob selle vundamendi, mis võimaldab vaadelda seda retrospektiivis nagu kultuuri ajalugu. Tänu sellele me saame võrrelda oleviku minevikuga ning vaadata, kuidas mingi aja filosoofilised mõtted mõjutasid ühiskonna kulgemist ja kuidas? Sama tsükkliline loomus võimaldab igal uuel filosoofil rännata mööda samu radu avastades neid uuel viisil, lähenedes neile arvestades kaasaegseid teadmisi ning sõnastada seda rännakut enda generatsioonile arusaadavas keeles. Selline loomus võimaldab igal generatsioonil ümbermõtestada samu vanu küsimusi ning avastada nendes küsimuste uusi külgi või hoopis hüljata need, kui vastuse otsimine kaotab oma aktuaalsuse.

Filosoofia nagu ka kõik muu siin maailmas, on meile nii selge kui selgeks selle teeb meie taju ja keel. Võib ka aimata, et lõppliku ja kindlat definitsiooni ei leia see kunagi ja võib ka lisada, et sellist lõppliku kindlust ta ka ei vaja. Inimliigina oleme me eksisteerinud juba sadu tuhandeid aastaid. Me oleme alati ühel või teisel viisil mõistnud, mida kujutab endast ette elus olemine ja läbi elu kulgemine. Sellegipoolest iga aastaga me avastame uusi viise kuidas defineerida, optimeerida ja täiendada seda sama korduvat protsessi, mida me kutsume eluks. Kuid on üks paratamatus millega nõustuvad nii lääne kui ida filosoofid. See, et inimese kogemus on illusoorne, ekslik ja subjektiivne. Nagu Descartes arutles oma esimeses meditatsioonis. Me ei saa olla kunagi kindlad, et see mida me tajume on päris kuna ei saa eristada und, hullust ja reaalsust kui kogeme neid. See paratamatus muudab filosoofia keerukamaks keskmisele inimesele, kuid samal ajal ka huvitavamaks. Kuna subjektiivset ei ole objektiivne ja seda ei saa muuta teaduseks, kuid nagu ajalugu näitab, siis sellest subjektiivsest saab tuua välja teaduseid ja paljuid teisi ideid, mis saavad aidata kaasa meie kulgemisele. Mõnda võib küll peletada eemale mõte tegevusest, mis ei pruugi kunagi tuua kindlat lõppliku või katsutavat tulemust või järeldust, kuid see ei vähenda antud tegevuse väärtust. Filosoofia nagu ka elu, kulgeb garanteerides ainult kindlat lõppu, mis omakorda loob võimaluse uuele algusele.

Lõpuks sama spiraalina jõuame me oma aruteluga sinna, kus alustasime. Mis on filosoofia? Filosoofia on inimlik uudishimu olemise ja inimloomuse ning nende kooskõla vastu. Mis on filosoofia loomus? Igavesti uuenev, kuid tuttav vaimu ringrada mille algus ja lõpp on sama näilised kui riba, mis märgistab stardipunkti.

Follow on social media

Author: Alex

I’ve spend a decade working in advertising, social media and cultural industries, which have given me great insights into what’s going on behind the scenes.