Essee: Not For Profit – Why Democracy Needs the Humanities

Martha Nussbaum, “Not For Profit. Why Democracy Needs the Humanities”

The Public Square Book Series. Princeton University Press, 2010

“Not For Profit. Why Democracy Needs the Humanities” põhiliseks fookuseks on konkreetselt see, mida ütleb raamatu pealkiri. Humanitaaraladest, nende tähtsusest ja sellest kui olulist ja fundamentaalset rolli need omavad demokraatlikus ühiskonnas. Kogu raamat põhineb viimase kahesaja aasta arengutel ja muutustel ning sellel, kuidas kapitalistlik majandussüsteem mõjutab demokraatiat või kuidas majandusliku heaolu tagaajamine mõjutab inimest, haridussüsteemi ja demokraatiat. Raamat samuti käsitleb lähemalt humanitaaria fundamentaalset tähtsust mõtleva inimese arengus ja ühiskonna liikmeks kujunemist.

Kuidas demokraatia põhiliseks väärtuseks on kriitiline mõtlemine, oskus panna end teise inimese kingadesse ning oskus suhelda ja diskuteerida. Milliseid tahajärgi toob humanitaaria eiramine ning milliseid tagajärgede kehastusi me näeme juba täna. Milliseid järeldusi me saame teha meie hetkesest olukorrast, kuidas lahendada meie ahnuse tagajärgedele ning kuidas liikuda edasi tervislikuma demokraatia poole.

Tänaseks päevaks oleme me jõudnud punkti kus moraalne inimene hakkab muutuma ettevõtlikuks inimeseks. See tähendab, et moraalsed väärtused hakkavad vajuma tagaplaanile, samal ajal kui rikkus, edukus ja tulu muutuvad aina olulisemaks, prioriteetsemaks ja tahetumaks. Industriaalse revolutsiooni ja sellele järgnenud kapitalismiga on muutunud miite ainult meie arengu kiirus, vaid ka igapäevaelu ja ka haridussüsteem. Selleks, et kultiveerida ekonoomilist arengut, humanitaaria osakaal haridussüsteemis on süstemaatiliselt vähendatud, ilma selleta, et keegi kaalutleks või arutleks, mis tagajärgi selline otsus omakorda toob.

Ekonoomilist arengut tagaajavad poliitikud vaatavad inimesi mitte kui indiviide, vaid kui gruppi ja nende huvides järgi, inimesed võiksid olla kui tööriistad, kes toimivad kui emotsioonitud bürokraatilised masinad. Selline lähenemine küll programmeerib inimesi mõtlema kindlas suunas, kuid ei välista nende isiksuse väljakujunemist. Ekonoomilise kasvu tagaajamine oli ja on poliitikutel ja tööstussektoril küll siiani eesmärgiks, kuid selle siiani ei läheneta arukalt. Näiteks võimaluste võrdsus ei mõjuta riigi arengu effektiivsust või kiirust.

Seda näiteks demonstreerib India, kus ebasümmeetriline hariduse distributsioon ei mõjuta ekonoomilist kasvu kuigi negatiivselt. Ekonoomilise kasvu ja tehnoloogiliste arengute tagaajamine on muutunud haridusüsteemi praktiliseks just nende eesmärkide tagamiseks, kuid sellega kaasneb taandareng humanitaarias ja ühiskondlikus arengus. Tänapäeva haridussüsteem on ümberehitatud arvestades peamiselt produktiivsust. Tulemusena haridussüsteemist pidevalt eemaldatakse humanitaaraineid läbi selle, et vähendatakse või täielikult lõpetatakse nende rahastus. Aga kuidas see mõjutab ühiskonda ja demokraatiat? Millist lühi- ja pikaajalist mõju ühiskonnale avaldab humanitaaria tagaplaanile lükkamine?

Tulemusena toimub kriitilise mõtlemise ja kultuuri taandareng. Sellega kaob ka oskus vaadata väljapoole lokaalsetest probleemidest ja kaob ka oskus märgata ja osaleda globaalsetes küsimustes.

Ilma humanitaariate ja kriitilise mõtlemise õpetamiseta, ei oska noored vaadata enda perspektiivist kaugemale ning ei oska ühist pinda leida. Sokrates väitis, et demokraatia vajab kodamike kes oskavad mõelda enda eest ning ei pea iga asja tõttu pöörduma valitsuse poole. Demokraatiat ei saa lihtsalt kehtestada ja lasta sellel olla. See vajab pidevalt ülapidamist ja “toitmist” läbi aktiivse diskursuse ja kriitilise arutelu. Loomulikult tööd peab tegema ja raha peab teenima, aga see, kuidas see protsess kulgeb, peab olema pideva ülevaate all.

Isegi riigid, kelle poliitiline süsteem ei eelda demokraatiat, teavad kriitlise mõtlemise tähtsusest ning tagajärgedest, mis kaasnevad selle puudumisega. Tulemusena isegi kommunistlik Hiina on kõvasti tõstnud kriitilise mõtlemise õpetamist õppeasutustes nimetades seda aktiivseks õppimiseks.

Kui demokraatia aktiivset ülalpidamist ei toimu, hakkab juhtuma see, mida me näeme enda ümber täna. Enesekeskne ühiskond kelle huvides on ainult konkreetselt nende endi heaolu ja õigus. Teistega ei osata arvestada kuna ei osata panna end teise inimese positsiooni. Ei osata mõelda kriitiliselt ning ei taheta arutada teemadel, mis on keerulised või kuidagigi ebamugavad.

Kuigi meie tsivilisatsioon muutub iga aastaga aina globaalsemaks, ei oska me ikka leida ühist keelt ja ühist pinda nendega, kellega jagame mitte isegi planeeti, vaid neid, kellega elame samal tänaval või samas majas. Ühiskond koosneb erinevatest gruppidest ja vähemustest. Alates religioossetest kooslustest kuni huvipõhiste grupeeringuteni.

Erinevate keerukate piiride ületamine on võimalik ainult siis, kui noorem generatsioon oskab mõelda kriitiliselt, diskuteerida ja vaadata enda isiklikust perspektiivist kaugemale. Kuid kuidas see peaks juhtuma, kui just neid omadusi arendavad humanitaarianed on aina vähem kättesaadavad? Ei saa, seega autor soovitab pöörata rohkem tähelepanu humanitaariale just rahval, et too omakorda nõuaks sellele tähelepanu pööramist riigilt ja valitsuselt.

On toodud välja ka uuringuid, mis demonstreerivad, kuidas mõjutatav on lapse maailmavaade ning kui olulist rolli mängib humanitaaria adekvaatseks inimeseks kujunemises. Uuring on näidanud, et kui võtta ruum õpilasi ning õpetaja ütleb neile, et siniste silmadega lapsed on paremad, siis need samad sinisilmsed lapsed hakkavad kiusama neid, kellel on teine silmavärv. Sama uuring näitas, et kui järgmisel päeval õpetaja tuleb klassi ette ning vabandades ütleb, et eksis ja hoopis pruunide silmadega õpilased on paremad.

Siis selle asemel, et teha järeldusi eelneval päeval kogetud kiusamisest, pruunide silmadega lapsed hakkavad samamoodi kiusama neid, kelle silmad ei ole pruunid. Antud uuringust saame järeldada, et moraali, kriitilist ja perspektiivset mõtlemist ning kommunikatsiooni peab õpetama kuna need ei oskused ei ole meile kaasa sündinud. Lihtsalt öeldes, keegi ei hakka kohe vabast tahtest vaatama maailma teisest perspektiivist, ilma et talle oleks keegi seda õpetanud.

Inimesed kalduvad olema mõjutatud valitsuse võimust kui ka kaaslaste survele. Teades neid asju peame me nendega arvestama, et hoida ära tsivilisatsiooni taandarengut ning erinevaid julmuseid. Näiteks on tehtud uuringuid, mille tulemusena selgus, et anonüümsus võimaldab inimestel astuda üle üldistest moraalsetest väärtustest ning lubab tal käituda loomselt.

Võib öelda, et kui inimene kaotab oma näo või identiteedi ja mingil määral vastutuse oma isiksuse ja sotsiaalse positsiooni eest. Järsku lubab ta endale väljendusi ja käitumist, mida ta kunagi ei lubaks endale, kui peaks rääkima enda nime alt. Selle nähtuse väljendusi näeme me igapäevaselt internetis, kus leidub lõputu arv negatiivseid kommentaare, ülbitsemist, kiusamist ja muud.

Sama käib ka gruppide kohta kus kehtib karja mentaliteet. Samuti uuring näitas, et kui keegi vaatamata vaikusele või grupi ideele ütleb välja enda isikliku arvamuse ja mis tundub talle õiglane, siis ka ülejäänud grupp käitub vähem julmalt ning mõtleb püstitatud küsimuse peale. Sellest saame järeldada, et peale kriitilise mõtlemise arendamist peame tooma rohkem tähelepanu ka individuaalsele häälele ning isiklikule vastutustundlikusele.

Samuti peab õpetama inimestele seda, mida ülistati iidses Kreekas. Seda mida tänapäeval saab kutsuda globaalseks kodanikuks olemist. Oskust mõelda mitte ainult enda huvide või piirkonna piires, vaid ka globaalses perspektiivis. Kõike seda saab õpetada läbi üpris lihtsate ja vähe nõudvate täienduste haridussüsteemi.

Näiteks õpetada ajalugu mitte lihtsalt läbi faktide ja kindla perspektiivi edastamise, vaid läbi vaatleva lähememise, kus igale õpilasele antakse võimalus teha enda järeldusi ja mõelda kaasa. See võimaldab õpilasel omandada mitte ainult faktilise informatsiooni ja mingi kindla doktriini, mida järgib õpiku autor, vaid aitab õpilasel õppida küsitlema, kaalutlema ja vaatlema sündmusi ja teistest perspektiividest.

Mitte ainult võitjate ja ajaloo üleskirjutajate poolt, vaid ka nende perspektiivis, kes olid kannatajad. Samuti tekitab selline lähenemine loomulikult ka küsimusi. Miks sündmused arenesid just nii nagu nad arenesid? Mis seda kõike põhjustas ja mis tagajärgi, nii negatiivseid kui positiivseid see tõi?

Ignorantsus ja teadmatus on halva käitumise fundamendiks. Läbi kriitilise mõtlemise õpetamise ning viitamise sellele, et kõik me oleme üht või teist viisi ignorantsed. Saame me avada ukse noortele õppida mitte ainult mõtlema, vaid ka arvestama nii enda individuaalsete eripäradega kui ka teistega. Arvestama teiste eripäradega, nii individuaalsete, religioossete kui ka kultuurilistega. Demokraatia ja areng saavad toimuda siis, kui toimub aktiivne arutelu ja arvestamine üksteisega.

Narratiivne mõtlemine mängib siin suurt rolli kuna see võimaldab inimesel panna end teise kingadesse kui ka adekvaatselt vaadelda tema olukorda, motiive ja kogemusi. Narratiivne ja perspektiivne mõtlemine ei ole meile kaasasündinud omadused ning neid peab õpetama ja arendama. Nende õpetamist võimaldab ainult eelnev kriitilise mõtlemise õpetamine. Kui selliste mõtteviiside ja lähenemiste õpetamist ignoreerida, siis ei saa toimida ka demokraatia ja ühiskond ei saa jõuda globaalsuseni.

Lihtsalt selle pärast, et globaalne ühiskond eeldab kõrgemat arukust ja keerukamaid ühiskondlike süsteeme, kokkuleppeid ja kompromisse. Kuid see on võimatu kui inimesed kellest koosneb see globaalne ühiskond ei oska mõelda väljaspool endale tavaks olevaid mõtteid ja probleeme. Igal rahval on omad pimeda kohad, millest tuleneb üht või teist sorti ignorantsu. Sellegi poolest selle vastu saavad aidata humanitaaria alad nagu kunst või kirjandus. Läbi kunsti ja kirjanduse saavad inimesed väljendada rahulolematust ja kriitikat, mida teised saavad edaspidi tarbida ja mäletada ning ka ise õpetamise eesmärgil kasutada.

Kunst saab olla dialoogi algatajaks, kuid selleks, et dialoog algaks, vaatleja peab oskama vaadata asju teisiti. Sama käib ka kultuuri kohta. Läbi teise kultuuri vaatlemise ja selle osalise mõistmise, me saame õppida mõistma inimesi, kes on selle kultuuri osa. Me saame õppida nendelt midagi ning õpetada neilegi nii mõndagi. Me saame leida ühist maad ning tänu sellele effektiivsemalt suhelda ja lahendada probleeme, mis mõjutavad meid kõiki.

Isiklikult arvan, et antud raamat ja probleem, mida püstitab autor on olulised ja seda mitmel põhjusel. Isiklikul tasemel ütlen, et raamat osutus väga kasulikuks ja silmi avavaks. Juba pikka aega olen mõelnud, et miks vaatamata kõigile meie tsivilisatsiooni arengutele, oleme me ikka kollektiivselt nii lahus ja ignorantsed? Kuigi ma olen kahtlustanud haridussüsteemi, kapitalismi ja industrialismi, kui potentsiaalseid süüdlasi. Ei osanud ma enne paremini arvata, mis rolli mis ja kus mängib. Võib öelda, et mu kahtlused olid üpris pinnalised.

Tänu sellele raamatule sain ma rohkem selgust oma vanadele küsimustele. Lisaks vastustele võin öelda ka seda, et sain päris hea ülevaate probleemist, selle juurtest ning kuidas antud probleem mõjutab meid kui eksisteerivat ühiskonda ning meie tuleviku perspektiive. Lisaksin ka seda, et isiklikul tesemel andis see raamat mulle rohkem kindlust ja motivatsiooni näidates, et a la, mida läksin õppima on oluline vaatamata sellele, et võib-olla mitte kõige populaarsem või moekam.

Laiemas perspektiivis ütleksin, et raamat on äärmiselt oluline meile kui ühiskonnale, kui kompaktne selgitus sellele, mida me näeme iga päev enda ümber ja veelgi kontsentreeritumas vormis internetis. See raamat illustreerib väga selgelt probleemi millega me oleme kollektiivselt kokkupõrganud ning näitab meile konkreetselt, et probleemi juureks on meie tänapäeva haridussüsteem, mille me kõik läbima peame. Ma arvan, et on väga oluline tuua kontrasti meedia lemmikule ütlusele, et miski ohustab demokraatiat, tuues välja ka seda, mis on selle ohu põhjuseks.

Samuti arvan, et on äärmiselt oluline teadvustada laiemalt, mis asi on demokraatia, mis seda iseloomustab ja kõike tähtsamalt seda, mida nõuab demokraatia aktiivne ülalpidamine. Demokraatia on muutunud tänapäeval ilusaks sõnaks, mis aktiivselt kaotab oma tähendust ja väärtust. Kas me saame tänapäeval üldse öelda, et elame demokraatias? Võib-olla pinnaliselt küll, kuid vaadates seda lähemalt näeme, et meie idee demokraatiast ammu mädaneb seest.

Ma arvan, et iga üks meist tunneb, et miski on kuidagi paigast ära ja et asjad saaksid toimida maailmas paremini, eriti arvestades kui heas ühenduses me omavahel oleme. Sellegipoolest need, kes on õpetatud mõtlema kriitiliselt, peavad pingutama rohkem, et suunata teisi millegi parema poole. Usun, et see raamat tõi väga hästi välja haridussüsteemi tähtsust meie ühiskonnas ning seda, kui oluline on balanss selle vahel, mis on eelistatud ja mis on vajalik. Et humanitaaraineid ei saa jätta haridussüsteemist välja kuna vastasel juhul ühiskond ei ole suuteline mõtlema.

Kui ühiskond ei ole suuteline mõtlema, siis ühiskond laguneb ja sellega kaasneb ka selle eelistatud eesmärgi saavutamise võimalus. Kriitiline ja perspektiivne mõtlemine on kõige põhjaks ja see raamat demonstreerib seda selgelt. Usun, et kriitilist mõtlemist, demokraatia ülalpidamist ja globaalsuse arvestamist peab propageerima rohkem. Lõppude lõpuks iga indiviid on selle ühiskonna ja meie liigi osa ning kannab üht või teist tüüpi vastutust meie kõigi heaolu ja ellujäämise eest.

Seda vastutust ei saa ära anda ning sellest ei tasu olla teadmatuses. Iga inimene on unikaalne indiviid, sellegi poolest me kõik oleme osa millegist suuremast. Ühiskond, liik, planeet ja samal ajal kõik korraga. Nagu iga rakk meie kehas pingutab kogu keha toimimise nimel, samuti ka meie peaksime töötama meie kollektiivse organismi heaolu nimel.

Kui me ei õpi mõtlema enda eest, kahtlustama oma enda mõtteid ja uskumusi ning ei õpi arvestama teistega, siis me kunagi ei jõua adekvaatse globaalsuseni. Isegi rääkimata globaalsusest, isegi praegu on näha kuidas juba lokaalsel tasemel me saame vaevu hakkama. Kuigi tehnoloogiliselt arenenud ja mugavaks muutunud, me oleme jäänud hätta meie üldise harituse või harimatusega ja suhete loomisega.

Kontrastis meie arengutega, me oleme päris kõvasti jäänud maha meie ühiskondliku arenguga, kui me oleme üldse kusagile kaugemale liikunud. Meie ignorantsus siiani ei lase meil saada läbi teiste inimestega nii lihtsates erinevustes nagu religioon, rass või natsionaalsus. Kuidas me saame nimetada end globaalseks ühiskonnaks, kui me ikka jaotame üksteist primitiivsetesse gruppidesse ja dehumaniseerime üksteist kõige pisemate asjade pärast? Kui me ei õpi mõtlema enda eest ja vaatama endast kaugemale, mul on tunne et me jääme kõvasti hätta. Võib- olla mitte nii hullult, et end hävitada, kuid piisavalt hätta, et liikuda arengu poolest ajast tagasi ning raskendada enda individuaalset ja kollektiivset kulgemist.

About the Author

Follow on social media

Author: Alex

I’ve spend a decade working in advertising, social media and cultural industries, which have given me great insights into what’s going on behind the scenes.

Martha Nussbaum, “Not For Profit. Why Democracy Needs the Humanities”

The Public Square Book Series. Princeton University Press, 2010

About the Author

Alex Semenov

Follow on social media

Author: Alex